Buenos tardes,nii tervitavad nimelt hispaanlased. Minu 2 nädalat siinses fantastilises kohas hakkavad aga otsa saama ning on paras aeg teha väike kokkuvõte.
Hispaanlased on välimuselt
eestlastest väiksemad ja pruunimad. Väiksed lapsed oskavad peaaegu kõik ujuda, 3-aastased hüppavad peakaid ja ujuvad vee all. Inimesed on suhtlejad- igal pool tehakse juttu. Tänaval tervitatakse kõiki. Üpris kodune tunne on siin! Mina elan ühes külas
llosa de Ranesis, mis Eesti mõõtmete järgi on paras väikelinn.
Tänavad on väga kitsad, enamjalt ühe auto laiused ja natuke peale, mistõttu on enamjagu autosid kuskilt mõlkis. Kõigi inimeste uste ees on veel rulood ja kõik majad on hästi kõrvuti nagu ridaelamud. Ent ruumi on palju, sest ühele perele kuulub 3 korrust! Kolmandal korrusel on suur terrass väljas istumise jaoks, st ei pea minema tänavale, et võtta õhuvanne või asub seal koguni basseinike.
Ilmad on suvel, eriti aga augustis,
väga-väga palavad. Ka õhtul hilja on väga soe! Keskpäeval ongi tavaliselt nii palav ja lämbe, et kõik inimesed puhkavad, peavad niiöelda
siestat. Kõik poed on ka siis kinni, õhtul alles avatakse. Aga eelõige köidab mind siinne kaunis loodus, võrratud mäed ja eksootilised taimed! Üpris tore on ju viinamarju maja seinalt korjata. Aga nendel pole jälle õunu, mustsõstraid jm head. Niiet hinnakem ikka seda, mida meil on, mitte seda, mida meil pole!
Praegu ootan südaööd, sest siis algab
härjajooks. Mehed ja noorkukid jooksevad kinnipandud tänaval härja eest, õrritavad teda ja ohu momendil hüppavad barrikaadidele.
Carmen pidas kõige rohkem lugu päevastest suplustest ja õhtustest jalutuskäikudest pildiloleva koerakesega. Ning kõige meeliköitvamad olid ehk Valencia delfiinide trikid.
Homme on aga meie viimane võimalus kuskil käia ja midagi teha, sest terve kolmapäev kulub Eestisse tulemise peale. Hommikul autoga Valenciasse, sealt rongiga Barcelonasse, sealt metrooga lennujaama, kus peab mitmed tunnid ootama ning siis veel 4 h lennukiga Eesitisse. Ning siis veel pimedas Tallinnast oma armsasse Tartusse...